lõpuaktus

hommikul enne aktust tuli Meeriliis minu juurest läbi. valmistusime otseselt ja ka vaimselt natuke ette ja kuigi varem rääkisime mõnitades neist, kes tulevad aktusele mingi litsaka lühikese kleidiga nagu oleks klubis ja tegime nalja selliste üle, siis vaatasime, et endal vist lõpuks kõige lollakamad lühikesed kleidid üldse, pealegi TÄIESTI suvekleidid. nagu läheks randa, aga tegelt aktusele. õnneks ma panin ikkagi üsna madalad kingad (ainsana vist klassist! haha. aga b-katest nägin kellelgi samasuguseid kaugelt. esiteks veel üldse šokk, sest kuidas saab kui kellelgi on samad!!!!! omg !!!!!!!!!! kogu tuju on rikutud!!!!), aga Meeriliisil kontsad rõhutasid ka veel hästi, et hea lühike kleit. ja samamoodi mõtlesin enne, et ei hakka iialgi tegema mingeid lokke ega selliseid ülepakutud asju aktuseks, aga hiljem miskipärast mõte pöördus, et suva, kõik nagunii ju teevad.

aga aktusest endast - no ikka väga kurb oli! kohe sisse minnes oli mingi ERITI nukker muusika tööle pandud ja mul tulid küll kohe pisarad silma. õnneks istusime tagareas, nii et pole hullu, sain seal veel mitu x vesistama hakata kohe alguses, aga see-eest oli hiljem normaalne olla kui teistel alles nutt kurgus või silmas. kuidagi väga-väga imelik korraldus oli aktusel, nii vähe oli aega õpetajatele lillede andmiseks, ma ei jõudnud vist pooltelegi anda, samamoodi oli segadus pärast õnnitlemisega, näiteks ise tean küll mõnda, kes lihtsalt ei leidnud mind üles seal. aga no pole hullu, tegelt oli ju ilus. ja armas oli näha, et õpetajatel olid ka seal esireas pisarad silmas (sellepärast ma ei tahagi õpetajaks saada! liiga julm ikka igal aastal selline asi). mõnda õpetajat muidugi polnud ka, kellele oleks tahtnud lilli anda, aga loodan, et tekib kunagi hiljem võimalus. mata õpetaja ka rääkis meile, kuidas tal mingi õpilane tõi ma ei tea mitu aastat hiljem ükskord lille, et lõpuaktusel ei saanud anda ja jäi kripeldama. ja lõpuks ometi saime mata õpetajale üldse paar sõna öelda, et tegelikult ta on ikka hea õpetaja ja kõike muud, mis tõsi on, sest tunnis jätsime ausalt öeldes ikka väga lollaka mulje. lihtsalt see tuim istumine näoga tahvli poole, aga lihtsalt EI MÕTLE MITTE MIDAGI. mata tunnist saigi alguse see oskus või harjumus vahepeal lihtsalt tuimalt vahtida kuskile pikalt ja ühtki mõtet peas pole. teised õpetajad olid ka armsad, eriti näiteks Hiie (kes nägi niiiiiiiii ilus välja!), kes ütles ka midagi armsat seal meile, kui lilli (ja kingitusi, hehe) viima läksime, aga mida ma enam ei mäleta. no ega me oleme tal ikka klassis lemmikuteks ka saanud ja ärgu unistagugi, et talle varsti külla ei lähe. Ellen ka, kes miskipärast meid nüüd lõpus märkama hakkas, rääkis juttu ja küsis, et kas on kahju nüüd viimast korda siin olla jne, lasi isegi pilti teha koos meiega, kuigi tavaliselt väldib pildistamist. ja Paul (ka üks kunstiõpetaja) hakkas Meeriliisi sõimama (:D), et miks ta ei öelnud varem, et tema onu on keraamik Kaido, et tema klassivend Kaido ju! ikka mitu x rõhutas ikka seda klassivenda ja et oleks võinud siis teha lõputöö keraamikas jne! lihtsalt miks peaks ÜTLEMA seda lihtsalt talle, haha. sellepärast oligi naljakas.