enda töö eest saime 5 ja tegelikult on ikka naljakas küll 12-nda lõpuks ehk siis oma kunstioskuste tõestuseks KOOS mingi töö teha.. seda ei tehta üldse gümnaasiumiastmeski üldjuhul koos, parimal juhul põhikoolis mõni teeb. õnneks meil olulist kujutava kunsti annet võrdselt pole ka, nii et ei teki etteheiteid ega küsimusi, et äkki panustas üks rohkem ja teine saab ebaõiglaselt üle hinnatud. või siis üks rikkus terve töö ära, ka variant, hehe. tase on meil tööl ka ikka nii naljakas, et nagu Ellen ütles, siis ei saakski teha meie klassi tööde näitust, sest need on kõik lihtsalt nii erinevad. see oligi eelkõige meie töö kohta vist, et natuke kahtlane näitus oleks, et ilusad maalid ja siis selline käkk :). mitte et ma piinlikkust tunneks meie töö pärast, et siin halvustan, kus sa sellega! mulle endale meeldib see töö väga, sest see on nii loll lihtsalt ja nii peabki. kujutama kahtlast ja arusaamatut sisu, tooma sisse täiesti teemaväliseid elemente ja kuskile veel kahtlusi nagu, tsiteerides Üllarit: "need käed seal töö peal on kahtlaselt tuttavad.."
lahe oli ka see erikõne jälle meie tööd kommenteerides Üllarilt, et "õpetaja Ellen rääkisin ka siin vahepeal, et.." (üllatusin täiega, et ta sellise tähelepaneku tegi!) Signe ja Meeri-Liis on üks imetabane tandem ja väga pikalt meie uskumatult hästi toimivast koostööst ja ma ei oska elu sees seda kõne siia praegu sõnastada ja meelde tuletada, sest see oli lihtsalt nii kohutavalt armas ja kurb hakkas ka kogu selle jutu peale, et neil on sellepärast lausa mure, et mis meist edasi saab, kui me nüüd kooli ära lõpetame, et kas meie teed lähevad ikka koos edasi jne. sest et tegelikult ju mitte eriti või ütleks isegi, et absoluutselt mitte ja ise ka läbi häda olen leppinud sellega ja ühepoolselt midagi ei muuda ka ja siis keegi tuleb ja tõstatab jälle selle teema. tegelikult olid seal nii head tähelepanekud, et ma polnud ise küll asju nii võtnud. ja eta õpetaja ehk suurim inimeste läbinägija juba iseenesest üldse ja keda endiselt kardan, istus peaaegu mu kõrval sellel hinnete teatamise osal ja tõesti oli tunne, et ta loeb mu mõtteid seal, lihtsalt niisama.
ja esimest korda 12 aasta jooksul nägime ära maalihoidla meie koolis! sest Meeriliis tahtis oma vana tööd. ausalt öeldes ei teadnudki, et selline asi üldse olemas on.
nukraks läheb ikka juba.
No comments:
Post a Comment