nr 1 kuulsus nr 2 kuulsustega

kooliball. jõuluball. esimene ja viimane. õnneks oli korraldus nii hea, et ballimuusika oli tõesti ÕIGE. et kõigi lugudega oli võimalik ikkagi õiget seltskonnatantsu tantsida, mida me Meeriliisiga muidugi ka tegime, kuigi taas kordus see, et mälu vedas alt ja kõige lahedamad kavad enam meeles polnud, niisiis lihtsustasime. eks-peotantsupartnerid kooli kobamis-peotantsutrenni aegadest Sasster ja Marcus üritasid ka tantsima kutsuda ja no viisakusest või siis mõne õpetaja survel ("mine mineeeeee, kuidas sa annad poisile korvi, teinekord enam ei kutsutagi, mine ikka!!! jne") vahepeal korraks läksime ka, aga no mis seal tantsida, kui üks pool ei oska!! ütlesid jah et "õpetage siis meile!", aga no see ei käi ju niiiii. ega me ka ise kohe ei osanud, vaid õppisime isegi põhisamme päris pikalt ja see oli veel professionaalide ehk siis eesti ainsate professionaalsete võistlustantsijate käe all. ja siis peaks ühe loo ajal õpetama kellelegi terve tantsu ära ??? ei hakanud eriti üritamagi.

AGA. nii Sandrist kui Marcusest oli armas see, et nad õpetajaid tantsima kutsusid, sest nad olidki vist ainsad, kes seda tegid. kõige lahedam oligi, kui Marcus ja Hiie koos meie kõrval tantsisid, kuigi samas hakkas õpetajatest kahju ka, sest Marcus tõesti lihtsalt astus seal (aga kui Revaliasse kutsusime, siis oli küll et valss see on kõige lihtsam tants, seda pole ÜLDSE vaja õppida!! jne). aga et üldse julges kutsuda nii, see on lahe. ja päris lõpus tuli selle peale ka, et ka Hanna tantsima kutsuda, kes istus ka kuskil taga ääres ja keda me ise ei saanud Meeriga eriti kutsuda, kuna tantsisime põhiliselt ikkagi omavahel. et siis vähemalt Hanna sai ka korra ikkagi tantsu lüüa, muidu oleks tal ka nõme tunne ballist jäänud. tegid seal ühe tantsu ära ja teise loo ajal tegime neljakesi siis juba, hahahahahahahaha, lihtsalt mingi loll hüppamistants, aga vähemalt on viis, kuidas EI pea ballil ainult kahekesi tantsima. tegime veel ennast ülehinnanud Marcusele lõpuks selgeks, et meie senised saavutused ja kuulsus on ikka veidi suurem kui tal ("te veel kuulete minust!!") ja lasime kolmekesi kuuse all mälestuseks ühe lolli pildi teha ("tahate ka kuulsusega pilti või?").



olime veel koolis nii kaua kui lasti, 10-ks aeti kõik välja ja kuna Meeriliisil bussi päris igal ajal ei tule, rääkisime veerand tundi veel kooli ees ning üritasime 9.klassi poisse endaga peotantsu meelitada, kes kahjuks vedu ei võtnud. kuna koolis on ju turvakaamerad olemas, siis turvamees vaatas seal oma teleka kõrval ka seda kaameraekraani ja tuli lõpuks tegi ukse lahti, et okei tulge sisse tagasi. kahju hakkas meist. mingi 10 min olime siis koolis sees ka, vaatasime seal turwaga telksist kõige naljakamaid koduvideosid ehk siis maailma haigeimat saadet. rääkisime nata koolist ka ja saime hoiatusi, mida kooli juurde öösel tegema EI tohi tulla, kuna kaamerast on ju kõik näha. haha. tegelt oli lahe olla koolis esimest korda nii hilja ja veel täiesti TÜHJAS koolimajas, kus peale meie oligi ainult see turvamees. päris hull tal seal üksi veel olla, kuigi ise vist pidas lahedaks. aga no hea töö tõesti, enamjaolt vaatad seal telekat ja sööd ja paar korda kuus saad mõnele lärmajale "mine ära" ka öelda. või siis politsei kutsuda. ise kinni võtma ju ikka ei pea minema.