konverentsiga samadel teemadel olen nagunii palju kordi mõelnud, eriti enda ja kooli suhte näitel. seda enam hakkasin sealolles järjest rohkem kartma, et kui kuulen liiga palju teiste inimeste mõtteid ja seisukohti, siis läheb enda mõte kinni ja ei suuda enam ise uusi ideid ja lahendusi välja mõelda, vaid tundub, et kellegi teise hea lahendus ongi ainus lahendus. oleks võinud oma mõtete konkreetseks mõtlemisega muidugi juba enne tegeleda, aga no tagantjärele tarkus. tekkis muidugi ka igasugu uusi lahedaid mõtteid ja ideid.
rühmatööde osa oli muidugi efektiivsem. olime gümnaasiumi rühmas, kuigi oleks tahtnud tegelikult kõigis osaleda. gümna rühmas oli juhiks Toomas Kruusimägi ja alguses ma vaatasin, et mida ja kes, aga hiljem tekkisid juba seosed näo ja nime ja varasemate tegude vahel. aa!-efekt. rühma tööd juhtis hästi ja üldse on äge ja niiii järjekindel tegutseja ja suutja. tore, kui õige inimene on õigesse kohta sattunud. ja parimat koolidirektorit ei oskaks küll ise ka tahta.
üleüldse annab see ikka niiiiii palju juurde, kui kohtud inimestega, kelle artikleid vb vahel leheveergudel loed või kuidagi hädiselt midagi tead, päriselus. nagu näiteks Margit Sutrop, kes pole küll ainus näide eilsest-tänasest. tekib ikka konkreetne inimene selle jutu taha ja edaspidi loen hoopis teise pilguga.
No comments:
Post a Comment