ma ju ütlesin et..

koolis Hiie sõimas näo täis. istusin bioloogia klassi ukse taga, ootasin tundi ja nägin, et oi-oi, Hiie tuleb siiapoole. küsis paarilt inimeselt puudumist ja siis tuli juba karjuma. muidu oli nimekiri niimoodi, et Kerli N 8. tund, Hanna K 6. tund jne ja siis Signe ja Meeri-Liis oli nagu klambriga kokku tõmmatud, ootas sinna kohe ühist põhjust, hahaha. igatahes hakkas siis karjuma, et kuhu te läksite poole päeva pealt koos jälle jne ja no õnneks sain seletatud, et hilinesime füssasse lihtsalt ja unustasime hiljem nimed öelda (mis on tõsi) ja ÜK eksamitundi ei läinud, sest meil polnud paljundusmaterjale veel. no enam-vähem hakkas Hiie siis uskuma ka, kuigi ikkagi rääkis päris valjuhäälselt ja siis küsis "aga Signe!! Kus Signe oli???". ütlesin selle peale et "Meeri-Liis on seal" ehk siis Hiie selja taga, aga lihtsalt naljakas oli kuidas ta tuli ja karjus seda. "ma ütlesin teile ükskord, et ärge puuduge!" kõlas lõpus.

arvutitunnis on lahe vaadata, mida Meeriliis seal teeb. ise olen ka koba, aga tal läheb kuidagi eriti õnnetult alati ja kuigi tegema peab umbes sellist asja:



siis Meeriliisil tulevad mingid sellised:



ei saa väikest copy-paste'i ka Meerilisilt tegemata jätta, haha:

õpetaja ka irvas seal '' mis MUSTAD KANAD KÕIK.. HAHA.. MUSTAD KANAD ON SIIN KÕIK SUL.. MA TAHAKS NÜÜD NORMAALSET KANA NÄHA, MITTE MUSTA.. NÄED KUI HUVITAVAD TÖÖD TULEVAD, KUI EI ÕPETA''

ja imelik rühm on see uus peotantsurühm. harjumatu ka ja mõni on ikka tore ka, aga lihtsalt nii EBAVIISAKAD! tunni lõpus ei oska plaksutada ja isegi kui Martin ja Kaisa esitasid kava, mis on näitena et kui minna edasi jätkukursusele ja siis edasi hobiklubisse, et mis tasemel kava siis ära saab õppida, siis oli ka nii et kui kava lõppes, seisid kõik lihtsalt tuima näoga edasi. täiesti haigeeee!! nii kahju hakkas juba kohe kui kava lõpus ei plaksutatud ja lõpus ka ei õnnestunud meil ise ka suunata, kuigi üritasime, sest keegi lihtsalt EI SAA ARU. aga peotants ongi viisakas tants ja peotantsijad on ise ka üliviisakad inimesed ja siis lihtsalt ei oska tänada tunni lõpus. ega tänada esinemise eest. hulllllult imelik tunne jäi sisse ja vähemalt Marcust manitsesime kojuminekul, et see juhtum edaspidi ei korduks. tundub juba, et treenerid ise ka vaatavad, et lootusetult tuim rühm on see, isegi ei viitsi enam nalja teha jne, sest kuidagi nii ülbeeed on mõned ja ma ei tea. need treenerid on ise ka kiitnud kogu aeg seda õhtust täiskasvanute kursust, et tore teha seda jne ja hilja õhtul lahe, aga nüüd selline asi. loodan tõesti et muutub see olukord.

ja unustasin oma väärismetallist vääriskividega sõrmused kuskile aknalaua peale koridori seal Revalias. päris loll asi, mida teha. aga võib-olla saab kätte veel, ma usaldan seda kohta.