"keik saksa rahva laulo=moistus ja laulo=piddud ei aita meile middagi, kui meie isse parrem laulda ei moista, kui see tühhi paljas "aido raido", mis jodikuttele voime jätta."
lahe.
käisime Meeriliisi ja kolme kümnendikuga muusika olümpiaad-viktoriin-mälumängul Nõos. alles täna hommikul pikemalt materjale lugedes hakkas korralikult huvitama ja tundsin ennast niiiiii rumalana selle arusaamiseni jõudes. olin ennegi kursis, kui häbematult vähe Eesti ajaloo kohta tean, aga see ajas nii närvi, et nüüd seda ühte asja ei suuda ka nii korralikult õppida kui tahaks. sellegipoolest läks meil hästi ja hea tunne on tegelikult nüüd laulupidude ajaloost natuke ikka teada.
muusikaõpetaja otsis meile juba ammu bussiajad ja -hinnad, kuigi poleks olnud eriline vaev seda meil endal teha. rääkis veel läbi variandid, et kui läheme kogemata üks peatus enne või hiljem maha, siis kuhu minna ja et kui sõidame kogemata näiteks päris Elvasse välja, siis selleks andis oma nr-i, et tuleb siis järele. ja kui täiesti tundmatusse kohta ära eksime või bussist maha jääme, siis ikkagi helistada ja saab veel järele tulla. peab vist ikka päris uimane olema, et terve kambaga õige peatus maha magada, kui õpetaja ka veel bussipeatuses meil vastas. armas, et nii suurt vastutust tundis meie eest ja nii muretses :) ja kogu aeg kiitis, et me nii toredad, et viitsime osa võtta jne. ise ta on lahe, et korraldab sellist asja oma vabast tahtest ja ajast :)
kohalejõudes, olles juba teada saanud, kus saal on, jäi 20 minutit vaba aega, mille jooksul tegime kähku mõned pildid endast ja hakkasime muidugi kohe poodi otsima. M-L küsis siis väikselt poisilt, kes rattaga kooli juures ringi sõitis, et kus siin on mõni ja poiss oli armas ja seletas hästi abivalmilt ära. kõige tähtsam ongi igal pool alati esimesena OSTMA minna. koolis kohe esimesel vahetunnil puhvetisse või siis lausa poodi (kuigi vahetund on 8.45-8.55 ja pood avatakse 9.00 väikse viivitusega) minna jne. see jääbki nii olema, pole mõtet enda olemusele vastu hakata ja mõelda nt hommikul, et täna ei osta midagi. parem leppida sellega, mis ette määratud.
viktoriin läks hästi, arvestades, et mõni meist vist väga palju ei õppinud (ei räägi endast ega Meeriliisist). head küssad olid, lahedalt palju ka. ja palju asju lihtsalt ununes ajutiselt, kuigi olid peas olemas, Ullo Toomi vist jääb eluks ajaks meelde. aga pole hullu, sest saavutasime siiski kolmanda koha. 100-sed Apollo kinkekaardid saime ka igaüks, kuigi ma pole see inimene, kes oskaks sellest nii suurt rõõmu tunda hetkel, sest mul raamatute üleküllus juba kodus ja eelmisel nädalal said hädavajalikud raamatupoe-ostud juba tehtud. igatahes lahe, et korraldatakse selliseid üritusi, ainult kahju, et vähe osavõtjaid oli..
bussi läksime oma superprillid peas, Meeriliisil veel kaks paari, sest tal on südamekujulised roosad võreprillid ka. pilapoe-stiilis prillid ees oli jumala tuus kõndida bussi taha otsa (tulles ise peale väiksest Nõo peatusest), sest enamik kohti oli täis ja inimesed vaatasid kahtlase pilguga, et haahaa. ja viimases pikas istmereas istusid kaks noormeest, kes lihtsalt täie häälega naerma hakkasid ja pool teed seda veel tegid, kommenteerides prille ja meie huumorit jne. meil endal oli veel rohkem irw olla siis, kui saab üldse veel rohkem. see on nii naljakas, et meil on sellised asjad rohkem nagu oma nali, aga teised inimesed võtavad nii tõsiselt.
linnas mõtlesime pärast Sepo Seemani nägemist, et tuleb ikka tähistada sellist võitu natuke ja leida ka lähim laulupeo-mälestusmärk. Tähe tn ei hakanud minema, üle jõe ka mitte, seega jäi ainsaks võimaluks variandiks valida toomemäe-suund. ühegi päris mälestusmärgini ei jõudnudki, tsillisime niisama seal, aga lõpuks Kassitoomele jõudes saime vähemalt Gaudeamuse mälestusmärgi kätte (kuigi napilt liiga hilja), mis ei ole ka nii palju halvem, kui üldlaulupidude omad.
ja enne tähistamist, kui Kaubahalli poole kõndisime, oli üks naljakas juhus. päikseprillid, millega kusjuures midagi eriti ei näe haha, peas, märkasin kauguses Sidrunit, inimeste jälgija nagu ma olen. ütlesin Meeriliisile läbi hammaste, et mitte tähelepanu äratada, et kle sidrunivend on seal, pöörame uksest sisse. ja siis jooksujalu trepist üles, sealt edasi veel kiiremini Comarketisse tagumiste lettide taha. haha. et ta jumala eest meile järele ei jõuaks, kuigi üritas ikka ka. haigelt naljakas, sama hästi oleks võinud öelda tsau korraks ja edasi minna, aga ei, ikka peab põgenema. hahahahaha. saatis veel sõnumi, et kuhu kiire on, vastasin, et misasja ja hilisema täpsustava selgituse peale, et kiire oli ja ei märganud.. no kuidas saab seda uskuda, kui vaatasime ise otsa talle 34242342543 korda, et kui kaugel juba on :)
ja kui koju sõitsin, siis ühes peatuses hakkas buss just ära sõitma, aga bussijuht õnneks märkas, et üks väiksem poiss üritab veel joostes bussile jõuda ja pidas kinni, ütles veel, et "hea ajastus"(see oli see bussi väiksem variant, kus on võimalik inimestel chattida nii). poiss ütles kõlava häälega AITÄH juhile. "hea laps :)" öeldi talle vastu. niii armsad on viisakad inimesed.
No comments:
Post a Comment