Indigolapsed taas. jälle olin unustanud kui erilised siiski. enne veel mõtlesin, et kas ikka kindlasti on vaja, aga maailma suurim tänu mulle, et minemata ei jätnud.
tõesti niiiiiiiiii ilus oli, see õige-õige-õige-õige tunne. üle-eelmisel kontserdil oli ka, eelmist ei mäleta nii hästi ja varasemaid ei oska eraldada, aga tegelikult mida rohkem neid näha, seda rohkem mõistad. esimesel korral näiteks vaimustusin niisama, aga kõike kindlasti niiviisi näha ei osanud. tõesti nii ilusad inimesed. vahepeal ongi nii, et lihtsalt ei suuda uskuda.
ja tõesti mis jutud. NO MIS LOOD. kuidas need kõik asjad saavad juhtuda nii väheste inimestega või kuidas nad saavad olla kõigist neist lugudest kuskilt kuulnud või lugenud. Joosepi Ameerika-reis, mis paari naljaka juhtumiga kokku sai võetud, Tomi igasugu jutud kust iganes (mõni lihtsalt "internetist lugesin, et.."). lihtsalt NII huvitav. ei hakka ühtki ümber jutustama, sest edasi täpselt sama hästi anda on võimatu, aga halvemat pole need väärt. ja see teine noormees. Erki. kellest enne ainult kuulnud olin ja lõpuks nüüd ära nägin, Degrassi kooli Marco sarnane veidi, aga see pole nii tähtis, luges ette A.Tamme loomingut ja jutustas ikka tõsiselt hulle jutte ja lihtsalt nii huvitavaid tähelepanekuid asjadest ja elust ja ei väsi kordamast, kui hea on näha lihtsalt seda, et sellised inimesed olemas on.
ja Avo Tamme on ka siiski geenius. elab Hiiumaal metsa sees ja ega eriti sealt väljugi. laupäevasest Tallinna-kontserdist on kahju ilma jääda, sest seal saab teda oma silmaga näha. mõnda tema teost olin ennegi kuulnud, sama seltskonna suust. aga palju uut tuli ka peale ja no.. need teised lood. mitte loomingust, vaid tast endast. no peab nägema.
aga kogemus oli tsiteerides Kyliet: wow wow wow wow.
No comments:
Post a Comment