rääkisime saksa keeles eestlastest. ülesanne oli, et nimetage eestlaste iseloomujooni ja kui keegi tahab vastu vaielda, siis ütleb, miks ei nõustu. terve klass muidugi hakkas pihta selle mustamise ja negatiivsega ja ainult halbu jooni ette lugema, ainult mina ja Marii vaidlesime pidevalt vastu (vastuargumendid olid muidugi üsna mõttetud ja tobedad - keegi ütles neidisch ehk siis kadedad. ma, et neiiiiiiiiiin. und warum denkst du dass..? - ich bin nicht neidisch. no tõesti :). oleks võinud muidugi loetelu sinna lisada, et und meine freunde sind nicht neidisch, meine familie ist nicht neidisch, meine nachbarn sind nicht neidisch usw). Marii veel seletas ka pikemalt, et ei peaks eestlastest ainult halba mõtlema. aga Taali kohe, et aga nad(????) on ju! jne. kuidas nad siis on noh! miskipärast need, kes seda "eestlase lemmiksöök on teine eestlane" jura ajavad, endal küll seda viga ei tunnista olevat. kes need "eestlased" siis on, kui ise ei ole, enda sõprus-tutvusringkond ka ei ole, sest kes valiks endale selliseid sõpru, eks. no MIS kasu on sellest pidevast negatiivsest hoiakust kaasmaalaste suhtes. milleks õhutada kogu aeg seda stereotüübitsemist. kui ka on see nn eestlane kõike mainitut, siis nagunii ei saa ju konkreetsetesse inimestesse selle järgi suhtuda, sest ikka ei saa ju ette teada, kas satud erandi otsa või ei.
ja tekkis siis küsimus (naljaga pooleks tegelikult), et kas eestlane siis naeratab tänaval (ja et kas üldse otsa vaadataksegi vastutulijale) ja tehakse komplimente jne. Taali kohe: EI! ise ütlesin, et jah. Taali suht vihaselt, et kogu aeg vastu vaidlen, et "sulle on tehtud vä?". on jah noh. sest ongi ju. muidugi seda igapäevaselt ei juhtu, et keegi otseselt komplimendi teeb, sest see on tõsi, et nii temperamentsed ja julged me siin pole, et tõesti pidevalt lobiseks tänaval inimestega. kuigi julgus on küll sellest nõmedast "eestlane ongi tuim ja eemalehoidev" hoiakust tingitud ja täiesti ülesaadav. aga naeratusi saan küll iga (!!!!!! !!!!!!!!!!! !!!!!!!!!!) päev, uskuge või mitte. ise tuleb lihtsalt neile avatud olla. kui vihaselt peab ise selleks siis tänaval ringi kõndima, et isegi selliseid asju mitte kohanud olla. küsimus Taalile.
ja niinimetatud välismaast veel, kus eranditult kõik tänaval naeratades kõnnivad ja sina siis lihtsalt suvatsed vastu naeratada. ja ongi kõik hea. kui see tänavanaeratamine tõesti on suurim argument, miks välismaalased on nii head ja eestlased nii kohutavad, siis miks sa ei tohiks olla ISE siin see, kes esimesena naeratab! mida sa ootad, et keegi seda esimesena teeks, kui sa ise naeratad, siis naeratab sulle vastutulija samuti ja ongi kõik rõõmsad, täpselt samamoodi nagu mujal maal. MILLES ON SIIS PROBLEEM ja mis sa hädaldad asjata.
(tegelikult on päris lahe jälgida, kuidas üks naeratus (oh seda sõnakordust juba) edasi kandub ühelt inimeselt teisele, siis tema naeratab alles eelmisele vastu, aga samas omab juba ka ise head tuju ja järgmine vastutulija saab selle naeratuse ja siis see omakorda läheb jälle järgmisele jne.)
see ei ole eestlase sügavalt sisimast ja juure seest, vaid see eestlane oled sina. oled ise pessimistlik, kuri, kade, tuim, tõsine jne, on ka su vihatud eestlane.
thats life and thats simple, we live and we die. tsiteerides uuema aja klassikuid (Amin), nagu alati. no ei ole ma eriline patrioot, aga lolli möla ka ei kannata.
saage juba aru, välismaa ei ole mingi muinasjutumaa. see, mis sind ümbritseb, tuleb su enda suhtumisest 99%. minu ümber miskipärast on hoopis head inimesed, abivalmidus, heatahtlikkus jne. oh mis imeinimene ma küll olen. ilmselt valetan, et kadedaks teha, või kujutan asju ette.
ja kui eestlased kohe üldse ei meeldi, siis kena pildike lohutamaks äramineku-eelsel ajal:
ja tekkis siis küsimus (naljaga pooleks tegelikult), et kas eestlane siis naeratab tänaval (ja et kas üldse otsa vaadataksegi vastutulijale) ja tehakse komplimente jne. Taali kohe: EI! ise ütlesin, et jah. Taali suht vihaselt, et kogu aeg vastu vaidlen, et "sulle on tehtud vä?". on jah noh. sest ongi ju. muidugi seda igapäevaselt ei juhtu, et keegi otseselt komplimendi teeb, sest see on tõsi, et nii temperamentsed ja julged me siin pole, et tõesti pidevalt lobiseks tänaval inimestega. kuigi julgus on küll sellest nõmedast "eestlane ongi tuim ja eemalehoidev" hoiakust tingitud ja täiesti ülesaadav. aga naeratusi saan küll iga (!!!!!! !!!!!!!!!!! !!!!!!!!!!) päev, uskuge või mitte. ise tuleb lihtsalt neile avatud olla. kui vihaselt peab ise selleks siis tänaval ringi kõndima, et isegi selliseid asju mitte kohanud olla. küsimus Taalile.
ja niinimetatud välismaast veel, kus eranditult kõik tänaval naeratades kõnnivad ja sina siis lihtsalt suvatsed vastu naeratada. ja ongi kõik hea. kui see tänavanaeratamine tõesti on suurim argument, miks välismaalased on nii head ja eestlased nii kohutavad, siis miks sa ei tohiks olla ISE siin see, kes esimesena naeratab! mida sa ootad, et keegi seda esimesena teeks, kui sa ise naeratad, siis naeratab sulle vastutulija samuti ja ongi kõik rõõmsad, täpselt samamoodi nagu mujal maal. MILLES ON SIIS PROBLEEM ja mis sa hädaldad asjata.
(tegelikult on päris lahe jälgida, kuidas üks naeratus (oh seda sõnakordust juba) edasi kandub ühelt inimeselt teisele, siis tema naeratab alles eelmisele vastu, aga samas omab juba ka ise head tuju ja järgmine vastutulija saab selle naeratuse ja siis see omakorda läheb jälle järgmisele jne.)
see ei ole eestlase sügavalt sisimast ja juure seest, vaid see eestlane oled sina. oled ise pessimistlik, kuri, kade, tuim, tõsine jne, on ka su vihatud eestlane.
thats life and thats simple, we live and we die. tsiteerides uuema aja klassikuid (Amin), nagu alati. no ei ole ma eriline patrioot, aga lolli möla ka ei kannata.
saage juba aru, välismaa ei ole mingi muinasjutumaa. see, mis sind ümbritseb, tuleb su enda suhtumisest 99%. minu ümber miskipärast on hoopis head inimesed, abivalmidus, heatahtlikkus jne. oh mis imeinimene ma küll olen. ilmselt valetan, et kadedaks teha, või kujutan asju ette.
ja kui eestlased kohe üldse ei meeldi, siis kena pildike lohutamaks äramineku-eelsel ajal:
No comments:
Post a Comment