10-11-12-13 paiku läksime hääletama. autosid sõidab sel ajal uskumatult palju, mis on muidugi märgiks, et tuleb ka edaspidi kooli ajal Tallinnas käia. jõudsin küll päikesepiste saada, aga peale saime tegelikult üsna kähku. kaks noormeest on muidugi kõige ebaturvalisem variant jällegi, aga tegelikult osutusid nad hästi lahedateks ja vähemalt rääkisid terve tee ja sõit ei veninud. kui teada said, et õhtul Enrique kontserdile läheme, siis selle peale ütlesid ka lahedalt veits mõnitavalt, et AAAAA, ENRIIIIIQUEEEE JAAAJA :D üks seletas pikemalt, kuidas ta Enriquet eriti ei fänna ja teine ütles talle, et ma tean küll, miks sulle Enrique ei meeldi. sest sa ei näe välja nagu tema. sul ei ole selliseid rosinasilmi ja. hahahahaha. armas jutt oli. ja kui helistasid kellelegi Tallinnasse, et ta neile süüa teeks, kui kohale jõuavad, siis neiu telefonis ütles, et peab loengusse minema varsti ja kutsus neid ka. selle peale telefoniga kutt küsis teiselt irooniliselt, et kuule sa ei taha loengusse minna või, jõle kõva loeng pidi olema. missasja, ei taha. aa no me siis ei tule, aga äkki teed ikka meile süüa siis. ei lahedad olid. lahe sõit. ja Ülemiste ette saime jälle maha.
enne kõike muud on kõige tähtsam Ülemistest süüa osta. sain lõpuks oma šoksiga mandlid, mida juba kuu aega olen tahtnud, aga on kas napilt raha puudu jäänud või pole poes neid olnud. mandlid on mu lemmikud ja Hanna otsis viimases kunstitunnis mulle oma pähklisegupakist ainsa mandli pakipõhjast välja. see oli armas.
kuigi Tartus oli soe, hakkas Tallinnas ilm aina külmemaks minema. tsillisime niisama ja tegime Tammsaare pargis endast mõned pildid. siis hakkasime Saku Suurhalli poole minema, sest aega oli küll palju, aga seal piirkonnas polnud nagunii ammu käinud, nii et teha oli palju. käisime ringi Rocca Al Mare keskuses, Rimis, Mäkis burksi söömas ja tegime Starfmi autoga ka pilte.
uste tagant sai enne sissepääsemist kuulda Enriquet proovi tegemas!! ja kui Suurhalli uksed avati, siis inimesi veel eriti palju polnud ja naljaga pooleks jooksime ülehelikiirusel esiritta, sest seal oli teisigi, kes seda tegid. peaaegu esiritta, tegelikult vist kuhugi teise ja kolmanda "rea" vahele, seisvate inimeste massi on raske ridadeks jaotada. seal avastasime, et tegelikult ka hea koht ju, miks mitte sinna paigale jääda ja enam mitte kohapealt liikuda. miks mitte seista 3 tundi sama koha peal kuni Enrique lavale tuleb, haha. enne kontserti lasti üsna jama jazzikalduvustega muusikat, kuulasime Meeriliisi iPodist paremat ehk siis HURMUR Enriquet ja tegime pilte "meie Enrique kontserdil".
Esmee Denters tuli lavale palju hiljem, kui pidi, ja mina kui põlvehaige olin selleks ajaks juba valudes piinlemas. lahe oli temagi, aga kahju, et lindilt laulis. tõsiselt fännata ei viitsinud, sest Enrique ootamine oli tähtsam.
pärast seda oli jälle pikk paus lava ehitamiseks. sain selle ajaga veel suuremad põlvevalud ja juba kõhuvalu OOTAMISEST. see oli juba võrdne viimase kirjandustunni kõhuvaluga, kus mõtlesin, et suren vist küll kohe ära. igatahes nõme muusika jätkus ja iga loo lõpus oli rahvas ootusärevuses ega julgenud isegi hingata, et ehk on see lõpukssss ometi viimane.
aga siiiiiiiiiiiiiis lõpuks ometii!!!! paari sekundiga tuled kustus, kardin eest ja lava seest tõusis välja Enrique "can you hear me"-ga. MAGIC. aga see oli tõesti efektne. youtubist soovitan vaadata. kõik mu tervisehädad kadusid hetkega.
wow oli näha suvalt endast 2 meetri kaugusel Enriquet. ikka veel palju ilusam, kui enne tundus. mul on kogu aeg olnud probleeme netist korraliku Enrique pildi leidmisega, kus ta naerataks. et oleks ilus pilt vähemalt msni displayks panna. nii raske on leida sellist. aga ju siis google annab esmajärjekorras mingite fotosessioonide pildid, kus peabki nõme tõsine olema, sest õnneks kontserdil naeratas ta kogu aeg ja nii ilus naeratus ma ei saa. mitte selline suunurgad kõrvuni surutud, vaid just selline tagasihoidlik veits häbelik, aga siiras :). nii lahe.
absoluutselt iga sekund kontserdist oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii parim. mitte millelegi muule ei mõelnud. nagu keegi hästi ütles rahva kohta, et publiku rekord Suurhallis ja kõik ühe, üks kõigi eest. rahval ununes kontsertit kuulates kriis, Padar, Ansip, seagripp jms. sellist üksmeelt saalis pole ammu näinud! peaaegu kõik kohad olid ära ostetud ja inimesi VÄGA palju ja see on lihtsalt nii hull, kuidas Enrique publikuga suhtleb. rahvas elas ikka täiega kaasa, isegi kuskil tagaridades ja teistel tasanditel. enamik publikust olidki otseselt fännid, see oli eriti vahva. kõigil sõnad peas jne. kuigi fännidele ütleks, et parem laulda vaiksemalt ja pöörata natuke tähelepanu ka viisile, kui et röökida täiest häälest, peaasi, et sõnad õiged oleks. tean küll, et live-kontserdid sellised ongi, aga mingil suunatult vaiksema häälega laulmisel suutis publik ikka väga laheda efekti saavutada niiviisi. aga ega ma pahane pole, pigem oli naljakas kuulata paari hullu enda selja taga, kes karjusid nii, kuidas hääl võttis.
kõik esitatud lood olid parimad, aga tegelikult ma ei teagi ühtki Enrique halba lugu, nii et polegi olulist vahet, mida esitab, kõik ühtviisi hea ja meeldib nagunii. superlahe oli see ka, et polnud eelmise korra istuv kontsert, vaid ikka seisukohad. ei oleks kujutanud ennast ette seal tooli peal istumas, täit kaifi nii ikka ei saaks.
mingil ajal kutsus Enrique lavale ühe kahemeetrise mehe meie kõrvalt (meie kõrval (ja ka paljude näopiltide peal, mis endast tegime) on seisnud mees, kes on Enriquega rääkinud !!!!!!!!!) koos kaaslasega. tahtis vist meest jälle abieluettepanekut panna tegema, aga too oli autoga ja sellepärast ei hakanud seal niimoodi jooma nagu Enriquel plaanis oli. aga pettunud ta küll polnud, ikka kiitis, et nii vastutustundlik. don't drink and drive. chattisid niisama seal natuke aega ja Enrique laulis neile laulu.
hiljem võttis HURMUR (ei saa jätta sõna 100x kasutamata, kui meedia on viimaste nädalatega selle ainult Enriquet tähistavaks suutnud muuta) publikust ühe lapse endaga lavale. see oli niiiiiiiiiiiiiii nunnu, kõige armsam koht vist üldse! laps oli nii vahva, ei hakanud tönnima ka ega midagi, kuigi ei saanud aru, mida talt küsiti (whats your name on eriti suur point küsida :D) ja mida taheti. vaatas ja imestas ainult olukorra üle.
ja siis tavapärane TAVALISE fänni kutsumine lavale. no niiiiiiiiii armas see laulu laulmine talle ja. tüdruk oli tõesti FÄNN ja oli näha, kui õnnelik ta ikka seal oli. terve elu arvatavasti meenutab, et wow. see fänni lavalekutsumine ja mehe ja naise vodkaga ("bring me whiskey!!") täisjootmine on vist küll iga kontserdi teema, lapse varastamise kohta ei oska öelda, kas iga kord. aga pole üldse kahju ega pettumus, et jälle sama süžee, pigem just ei kujuta ettegi ilma nende tuntud detailideta kontserti. muudabki just täiuslikuks.
värviefektid ja ping pong songi algus oli veel eriti lahe (ping pong song, aga Õhtulehe reporteri jaoks "hiigelekraanil kuvati muu hulgas ka tennisemängu (!!!!) – oma kaasa Anna Kurnikova endist ametit tuleb ju au sees hoida"). ja sädeleva puru langemine laest ikka hullus koguses (Õhtulehe reporteri jaoks SULED. see on nüüd küll naljakas, sest see sodi jõudis tõesti igasse saali nurka ja kõigini, KUIDAS SAAB SULGI NÄHA :D??????). lava oli ka hästi lahedalt ehitatud, nii et Enrique sai kõndida poole rahvamassi sisse keskele ja põhilava venis paremale ja vasakule ka nii pikalt.
üks hea kommentaar ka:
aus pessimist, 30.04.2009 10:13
Mina jäin küll rahule,peale kontserti ei saanud arugi, et kas ma sattusin kuhugi võõrasse paika...kus inimesed naeratasid ,möllasid, andsid endast kõik, mis võib ühest inimesest tulla..ka Enrique oli supper!!!
oli jah nii.
pärast kontserti ostsin nats fänniasju, tegin Meeriliisist kitarristidega Suurhallis sees veel ühe pildi ja küsisin oma fännistuffile autogrammi, sest arvatavasti on bändimehed kuidagimoodi Enriquele väga lähedal ka olnud või vastu puutunud ja lisaks nende DNA-le saab nüüd sellelt pastakalt ja ajakirjalt ka Enrique DNA-d, et teha talle kloon.
siis läksime vaatasime, kas Enriquega pilti saab teha, et seda hiljem meedias levitama hakata ja endale kuulsus garanteerida. seisime nats koos teiste fännidega aia taga, et saada oma nägu mõnesse tabloidi (õnnestus) pettunud fännidena. kõik olid jumala rõõmsad kontserdi üle ja said aru, et ei ole võimalik sellisel lauljal kõigile igal pool autogrammi anda ja fännidega suhelda ja olid endiselt rõõmsad, kui Enrique minema sõitis ja pani korraks autos veel tule põlema tagaaknast ja naeratas ja lehvitas, aga leht kribab juba, et PETTUNUD fännid. et "ta ei teinud meist väljagi!!!!!!". kõigil juba varbad ja näpud külmetasid!! fännid karjusid isegi oma hääle ära ja ootasid TUNDE!!! Enrique isegi ei naeratanud! Fännid jäid kurvalt aia taha ja paljud imestasid, miks ta nii tegi. HAA HAA. "paparatso" oli vist küll ainus, kes imestas. ise lebotas üldse kuskil kaugemal, aga juba kuulis ära kõik pettumised ja nutu. «Jäime pärast kontserti Enriqued ootama, et talt autogramm saada, kuid kahjuks see ei õnnestunud,» pajatas üks värava taga külmast värisev lembelauliku fännitar. pajatajat ka miskipärast seal ei näinud. nn paparatso istus seal algusest peale, mitte ei läinud keegi hiljem jutustama: et jäime pärast.. haige.
aia taga tutvusime veel mitme laheda Enrique fänniga. ja Meeriliis kohtus oma lasteaiakaaslasega suvalt üle 29845 aasta, see oli lahe. chillisime temaga päris pikalt veel koos, kuigi lõpp läks natuke nagu läks, aga pole hullu.
kluppi Enriquega pidutsema minna ei saanud (Enrique nagunii sinna ei läinud ka), sest mul pole doki endiselt korralikku, niisiis külmetasime niisama mööda linna natuke ja vedasime ennast bussijaama vastas asuvasse 24h putkasse. NIIIIIIIIIIIIII külm oli lihtsalt. alates Suurhallist juba, aga aina külmemaks läks. kohutav. 24h-s ka oluliselt parem ei olnud. buss pidi alles kuue paiku tulema, aga me olime seal juba 1-2-st. vahepeal sai magada ka paar sekundit, kuigi seal oli vbla +1 kraad ja mul aint õhuke dressikas peal. mingid noormehed üritasid seal samamoodi laua taga terve öö magada. ja vahepeal tuli raadiost Enriquet ja Mika laul oli ka päris hea ja Blackyyy. mingil ajal, ei mäletagi, kas siis magasin või ei, tulid sinna kaks lahedat geid. vanemale geile võib-olla tegelt lihtsalt meeldisid geid, aga ta ise ei olnud ("tead miks mulle peded meeldivad? sest nad on lihtsalt hea südamega inimesed. ükski pede ei ole mulle kunagi halvasti öelnud, mul on lesbidest sõbrannasid ka.."). olid alles paar tundi tagasi tutvunud, aga said päris heale jutusoonele ja kurtsid mõlemad oma nukrat elu. kas siis üksindust, tööpuudust või mis iganes asju. vahepeal toimus paar hullemat peretüligi juba. noorem, vene gei, riietuselt äärmiselt stiilne, tegi teisele mitu korda veel õltsi välja ja pakkus, et võib süüa osta, lemmikväljend oli "issand jumal".. tahad liha? ei. kapsast? ei. no söö kõht täis, issand jumaaal.. lõpuks suutis noorem vanema mehe nõusse saada, et nad tema poole hullama läheks. huvitav oli lihtsalt kuulata nende juttu. esiteks et üldse midagi oli kuulata, sest aeg niii venis. täiesti teistsuguseid inimesi õpib tundma nii, muidu absoluutselt selliste eludega kokku ei puutu. kallile infoliinile helistades saime teada, et buss läheb 6.10 ja rong 6.45, bussijaamast saime aga uue infi, et see 6.10 buss sõidab sada aastat ja lisaks on topelthind rongile, et parem jalutame samal ajal Ülemiste rongipeatusesse. sinna jõudsime nata varem ja saime chattida ühe tädiga, kes muretses, et meil kindlasti külm ja näitas, kust läheb Tartu rong ja üldse oli nii lahe jutukas. rääkis seal veel selle rongipeatuse teemal ja et kuhu ise läheb jne jne. Tallinnas üldse alati imestan, kuidas juba varahommikul niiiiii palju inimesi juba tegevuses on. mõnus on see, elu läheb nagu kiiremini käima. mulle kui hommikuinimesele see linn sobib.
rongi peale saada oli nii heaaaa, sest alguses seda ikka köeti ka. kuigi rongi sisse astumist VIHKAN. see 20 cm vahe platvormi ja rongi vahel on rõve ja õudne. ei suuda lihtsalt üle astuda sellest, aga kui inimesed selja taga tahavad ka samast uksest peale tulla, siis tuleb hirmust üle olla. sügavust on sellel vahel ka nii umbes 4583405943 meetrit. no milleks selline kuristik nõrganärviliste hirmutamiseks. rongiga lihtsalt selle astumise pärast juba ei sõidaks. viru keskuses on mul treppidega samamoodi. tundub haleda näitlemisena sellist asja karta, aga mulle on see tõesti haige ja ebameeldiv sellistes kohtades kõndida ja meenub nüüd, et ka Ülemistes on teisele korrusele minnes mingi väike prob sellega. kusjuures kõik mu õudusunenäod on selliste treppide teemal.
rongis tegime paar pici, magasin 2342423 korda ja sai näha lähemalt jälle uusi kohti Eestimaal, sest rongiga Tln ja Tartu vahet sõita oli see alles teine kord ja esimene oli talvel ja ei viitsinud aknast välja vaadata. kuulasime Meeriliisi iPodist Enriquet ja Dimat ja elasime selle sõidu üle ning muidugi otsustasime ka kooli täna enam mitte minna, sest nagunii lühendatud tunnid ja kunstiajalood juba läbi jne. sõitis see rong küll ikka päris kaua ja Tartu suutis täielikult ära külmutada. juba rongis läks poole tee peal külmaks ja kann jäi ka kangeks pika sõidu pärast. raudteejaama juures sai Meeriliis õnneks kohe bussi peale, mis loodetavasti kesklinna viis, muidu ta oleks takso võtnud, mis oleks mõttetu raiskamine olnud ja ma ometigi ju muretsen, kui palju TEISED INIMESED OMA RAHA raiskavad :D ise pidin jala minema, seega läksin veel Ümera Comarketist läbi, ostsin endale koju õunamoosiga saiakest ja Milka šoksi. Comarketis (vähemalt Ümera poe omas) on ALATI head šoksisoodukad.
igatahes oli tore 24 tundi käia korraks Tallinnas kontserdil ära keset koolinädalat, kui kooli satun üldse ainult 1 päev nädalas. maailm muutus kohe väiksemaks, aga mitte halvas mõttes. ja lähedasemaks ka. Ester ütleb, et mul veab, et olen nii paljusid kuulsusi näinud. ma arvan ka, et see on põhiline. mitte nagu kvaliteet, vaid kuulsuste arv. haha.
tahaks muidugi öelda, et parim kontsert, aga tean, et selliste asjade puhul tundubki parim viimane, sest nii suurte emotsioonide puhul lihtsalt läheb eelmine meelest ja tundubki, et see ületas nüüd kõik, aga selliseid asju ei saagi ju üldse võrrelda. mitte ükski polegi teisest parem, kõik on koos maailma parimad. ja elada on palju lihtsam, kui kogu aeg kõike ei järjesta.
No comments:
Post a Comment