inimesed on tõesti niii lahedad ikka. kui trennist koju tulin, siis ühes aias lasti just kaks väikest armsat karvast kutsikat õue. hästi vahvad. ja koos nendega ka väike poiss, kes kutsus oma vanaema, kes ka ukse peal oli, õue:".. aga ma tahan sinugaa õues joosta!!". ja vanaema vastas talle hästi armsalt endast tema-vormis rääkides, et "aga vanaema ei blbla..." :)
kaks peatust õnnestus bussiga sõita, see väike buss taas. juht vaatas kenasti sisenejate poole ja noogutas peaga teretuseks, see on nii armas. ja tal oli käes see õige puust pulgaga roheline kukepulgakomm. nii äge.
keka õpsi palusime, et teeks ometi selle cooperi testi juba kohe ära. isegi sportlased ei taha mingit cooperit teha, aga meie, INVALIIDID, cooperit ikka jookseme meelsasti. teine keka õps ka hõikas vaheruumist tagantpoolt, et kes seal on, ta tahab kohe nägusid näha, kes tahavad cooperit joosta. aga noh kuna me alles kolmas kord õues ja ei saa ju kohe niisugust trenni teha, sest kehalise tunnid on ju ometigi nii arendavad ja treenivad, et annavad tugeva ettevalmistuse cooperiks kohe paari tunniga. lõpuks mängisid teised jalkat ja meie jooksime kolme kilomeetrit. aga mitte cooperina, vaid tasuta jooks.
No comments:
Post a Comment